Jõuluaja mõtted

Rahulikke pühi kõigile!

On jõuluaeg ja varsti on aasta lõpp käes, siis on hea aeg see aasta kokkuvõtta. Mis sai tehtud ja mis tegemata jäi, mida tundsin ja kogesin, mida tahaks veel kogeda ja proovida. 

Aasta alguses tuli meie uus pereliige, ühe aastane Main Coon, nimega Belang Mein Catherine ehk Kätu. Kes alguses oli väga pelglik aga tänaseks on saanud Kätust iseteadlik, kangekaelne ja armas tegelene, kes iga päev suudab millegiga üllatada.

Talv läheb mööda ja kevad saabub. Siis tuleb päevavalgele karm tõsiasi, ei jõua enam nii palju teha kui tahaks. Tervis mängib järjest rohkem vingerpussi. Kevadtööd venivad, mees ei suuda ka enam nii palju kui ennem, tegelikult sain aru et kõik aiatööd on minu teha aga muru niitmist ma tegema ei hakka, las kasvab siis heinamaa. Osaliselt ka nii läks. 

Kevadest sai suvi. Aiamaa oli umbrohtu täis, lillepeenrad rohimatta. Teen kui palju suudan aga seda on liiga vähe. Kodu korrast ära. Tunnen kuidas kõik laguneb aga ma ei ole allaandja ja õnneks on mul toetavad sõbrad. Siis saad aga arstidelt teada, et tervis on veel halvenenud. Võtan korraks aja maha ja võitlusvaim tuleb tagasi. 

Augustis saan teist korda vanaemaks, see on selle aasta kõige parem asi  mis üldse juhtuda saab. 

Aurora sünd rõõmustas meid kõiki. Minu kuukiir, ta on nii armas ja tubli.

Suvest saab sügis ja veel tuleb tervise kohta halbu uudiseid. Tänaseks olen siis osalise töövõimega kuni vanaduspensionini. Vahest mõtlen, mis saab edasi? 6 aastat veel tööl käia ja igapäev valu tunda, see on hirmutav aga pääsu pole. Kõik mida teen teen läbi valu, pole ühtegi päeva kus ma valu ei tunneks. Mõni päev on vähem, teine päev pisarad jooksevad aga elama pead. Lisaks sellele on mul kodus energiafampiir, minu oma elukaaslane, kes tahab et ma oleks koguaeg tema kõrval. Kui olen köögis või õues siis käib iga kümne minuti tagant mind vaatamas. Lihtsalt seisab ja vaikib mõne minuti ja läheb siis ära. Kui tööl olles mõtlen mis kodus teen siis koju jõudes mõne minuti pärast olen nii väsinud, et ei suuda mitte midagi teha. Meeletu jõuga pean end liikuma sundima. Sel sügisel olen 3 korda järjest haige olnud. Esimene kord oli lihtsalt külmetus, siis sain 1,5 päeva tööl käia ja jäin koroonasse. Mees läks koroonaga haiglasse ja mina kodus haige. Mis oli kõige kummalisem, et mul oli jõudu ja energiat kodus toimetada, vaatamata sellele et 38 oli palavik. Paar arsti on õelnud mulle, et mu mees viib minu tervise, kuna tal ei ole enam elujõudu. Ta on alla andnud leukeemiale. Tahaks elada aga ei taha ka ja siis on vaja toituda minust. Kuna ma olen väga tundlik siis tänu talle minu tervis halveneb kiiremini. Ta on ise sellest teadlik ja ta tunnistab, et ilma minuta on ta masendunud ja jõuetu. Koroonast terveks saades sain töölt mycoplasma bakter. Tänu haigustele ei saanud ma oma poja pere sünnipäevadele.

Aren sai oktoobri lõpus 6 aastaseks. Minu kallis kuukiir on kasvanud juba suureks ja tubliks poisiks. Aeg lausa lendab. 

See pilt on tehtud üle aasta tagasi. Ootame tädi töölt koju.

Selle kõige vahele mahub veel palju huvitavat. Tänu sõbrannale, kes paus mul teha mõnes töötoad, sain suurepärase kogemuse. Mulle meeldib jagada oma teadmisi ja kogemusi teistega. Ma olen väga tänulik Ehale selle eest.

Samas aga võivad osad inimesed tahta panna sind elama nende elu, ehk nad ütlevad kuidas ma elama peaks. Annavad hinnanguid kuidas ja miks. Ka seda sain ma kogeda. Kahjuks ei teadnud ta seda et ma ei võta vedu. Ma elan oma elu, just sellist mis mulle sobib. Tegelikult olen ka talle tänulik, sest see tuletas meelde, et olengi liiga palju teistele mõelnud ja ennast unarusse jätnud. 

Tegelikult on kõik hästi ja ma olen tänulik nende õppetundide, kogemuste eest. Naudin igat päeva, tunnen rõõmu ka pisi asjadest. Õpin, kogen, naudin ja armastan iga päev. Elu on ilus ja põnev.

Elan hinnangute vaba elu, ei halvusta teisi. Käin oma rada. Ootan uusi õppetunde ja olen tänulik.

Rahuliku Jõuluaega ja Head Vana Aasta lõppu kogu Universumile!

Maalimine

 Mingil hetkel tundsin vajadust maalida. Ma tean, et oskan joonistada nagu esimese klassi laps, aga vaatamata sellele oli isu. Esialgu ostsin vesivärvid ja proovisin, no mitte midagi ei tulnud välja. Siis proovisin maha joonistada ja värvipliiatsitega värvida. Eelmisel aastal võtsin kokku julguse ja ostsin akrüülvärvid ja lõuendid. Läks veel mõni kuu ja esimene pilt sai valmis. Maalimiseks võtsin Pinterestist pildi ette ja proovisin järgi teha, ilma ette joonistamiseta. Tulemus ei olnud üldse sarnane aga esimese korra kohta olin rahul. Siis vahetus aasta number ja tuli teine pilt, soovisin pisut heledamat aga tuli ikka tume. Kolmas pilt aga sai valmis paar nädalat tagasi, siis kui olin haige.

Nüüd juba julgust oli omajagu ja sai uued lõuendid ostetud ja proovitud oma loomingut. Mõte oli hea aga teostus mitte, täitsa nässu läks. Vaatasin ja proovisin parandada aga andsin alla, las olla siis selline.

Täna lõpetasin oma nõia päkapiku maali, võtsin jälle inspiratsiooni saamiseks Pinterestist pidi ette ja välja tuli seda moodi, ei ole üks ühele. Ise jäin rahule.

Saab küll hakkama kui lapsepõlve hirmud ja traumad kõrvale jätta. Pean ütlema, väga rahustav tegevus on ja ka sõltuvust tekitav. Päkapikuaeg on kohe varsti käes ja nüüd on mul ka oma päkapikk. Proovisin ka akrüüliga kivile maalida. 

Nisujuuretis

 Minu viimaseaja öökapi raamat, no päriselt öökapil ei seisa aga elutoas lauanurgal seisab. Iga nädalane lehitsemine, mida järgmiseks proovida. See raamat on igat oma senti väärt, aitäh Evale kes selle kirjutas.

Juuretisega sai on parim, kuigi ma ise eriti saia sööja ei ole. Värskest saiast ühe viilu ikka lõikan ja paksu või kihiga ära sõõn. Mulle endale meeldib linaseemnetega sai rohkem kui tavaline. Täna sai lisaks tavalisele saiale ka focacciat küpsetatud. Ülimaitsev, kadus peaaegu minutitega.

Loomine, looming

 Tuulte käes kõigun kui puu latv, 

Teadmata kes ma olen ja mida ma tahan.

Tuul lükkab mind siia ja sinna, 

nagu otsiksin koguaeg midagi.

Kes ma olen ja miks ma olen,

seda küsin ma endalt?

Teadmata vastust,

 lasen end vabaks ja naudin elu.

Viimasel ajal olen mõelnud palju ja emotsioonid on olnud ühest äärmusest teise. Küsinud endalt kes ma olen? Milleks ma olen siia sündinud? Mis on minu eluülesanne? Mida ma tahan? Kuidas ma elada tahan? Vastuseid veel ei tea. Ainus mida ma tean on see, et nii ma enam jätkata ei taha.

Mingil hetkel mõistsin jälle, et elu on looming. Sina ise lood oma elu, mitte keegi teine. Oi kuidas tahaks vastu vaielda, et ema, isa on mind selliseks kasvatanud, mees on süüdi või koolis/ tööl kästakse. Aga tegelikult? Nüüd oled sa ju täiskasvanu ja sina ise teed otsuseid. Ema ei kasvata ju enam, eriti veel siis kui ta pilvelt alla vaatab. Töö olen ise valinud jne. Inimestele ja ka mulle vahest meeldib ohvrirollis olla, siis on ju nii lihtne, keegi teine on süüdi. Õnneks saan alati teha vigadeparanduse, lasta vanadest mõttemustritest lahti ja lasta elul endal mind üllatada.

Minu elu sõltub ainult minust endast, minu mõttetest, minu tegemistest, minu otsustest. Loon oma elu ise, nüüd ja praegu.

Pole nii ammu siia postitanud, lihtsalt pole tahtmist olnud ja tegelikult polegi ma väga suur kirjutaja. Viimased 2 aastat  on olnud huvitav teekond, palju õppimist, pisut reisimist, uus töö, kodused toimetamised, tervise eest hoolitsemine jne. 

Palju õppimist, ja see on tõsi. See on olnud raske ja meeldiv korraga. Kõige raskem on õppida tundma ise ennast ja lahti laskma vanast pahnast, mida ma enam ei vaha. Iseendaga läbi saamine ja oma tõelise mina kuulamine, see on kõige parem asi. Olla mina ise. Samamoodi on loodusega kooskõlas elamisega. Olen püüdnud seda teha, tunnetada looduserütme ja astuda koos temaga ühte sammu. Täna võin öelda, ei mul ei ole ühtegi aastaaega mis mulle ei meeldiks. Mulle meeldib looduse aastaring. Mulle meeldivad vanarahva tarkused ja maagia, ravimtaimed ja nendega toimetamine. Meeldib talvel rohkem puhata, pikemalt magada. Kevadel tunnen energia pulbitsemist nii endas kui ka looduses. Kuidas näpud hakkavad sügelema, tahavad seemneid külvata. Mulle meeldib sügise, talve, kevade ja suve lõhn. Nuusutage, igal aastaajal ja paigal ja inimesel ja esemel on oma lõhn. Tunnetage seda, mis teid ümbritseb.

Reisimine: üle aasta tagasi õnnestus käia nädalake Inglismaal, Glastonburyis. Kohalikud imestasid kuidas me sinna saime ja algul B&B perenaine pelgas meid ja hoidis eemale, äkki tõime viirust. See oli ilus reis ja järgmisel aasta mai alguses on reis sinna uuesti plaani võetud. Suvel sai 5 päeva Hiiumaad avastatud. Mõne aasta pärast lähen tagasi. Hiiumaa on üks mõnus paik, kus olla ja mõnuleda ja avastada veel midagi mis jäi selkorral vaatmata.

Peaaegu 2 aasta tagasi sain Skubast koondamise ja uue tööleidsin Rapalast. Olen kalalantide pakkija ja väga rahul tööga, novembrialgul sai aasta täis. Hea rahulik koht, teed rahulikult oma tööd, keegi ei ela sul seljas, juhtkond on tore ja vastutulelik. Kaastöötajad on ka vahvad ja paganama head õpetajad. Suures, umbes 25 naist ühes vahetuses, või isegi rohkem, naiste kollektiivis on päris raske iseendaks jääda ja mitte kaasa minna teisete tunnetega. Need on päris head õppetunnid ja nii iga päev. Olen tänulik selleeest.

Kodus toimetan nii palju kui tervis lubab ja kui ei siis tuleb aeg mahavõtta ja endaga tegeleda. Selg, põlved ja hüppeliiges ei luba eriti püsti seista, aga kodused toimetamised on enamus püsti seistes. Siiani saan kõigega hakkama, lihtsalt aega läheb rohkem. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks. Olen tänulik selle eest mis mul on ja mis mind ees ootab. Tean, et ees on veel palju toredaid seiklusi, õppetunde, rõõmu ja armastust.

Tšillid ja paprikad on oma ninad mullast välja pistnud ja ootavad et ma neid kastma läheks. Lilleseemned ja varsti ka tomati ja muud seemned ootvavad mulda külvamist.

Ja minu kõige kallim vara, silmarõõm ja kullatükk on mu lapselaps Aren. Temaga koosolemist ja toimetamist ei vahetaks mitte millegi vastu. Ta on minu päikesekiir.

Viimasel ajal tahan olla rohkem omaette, võtta aega iseendale. Teha asju rahulikult ja naudinguga. Tunda elust rõõmu, olla tänulik ja õnnelik.

Šokolaadikeeks

Keeks mis valmib kiiresti, umbes 1 tund ja tulebki ahjust välja. Tainas on ainult kokkusegamise vaev. Pärast glasuuriga üle ja valmis.  

250 g. võid

100 g. šokolaadi 

1 dl. kanget kohvi

3 muna

2 tl. vaniljepastat, võib ka pulbrit

200 g. vahukoort või hapukoort

1 dl. kakaod

3 dl. suhkrut

5 dl. jahu

2 tl. küpsetuspulbrit

0,5 tl. soola

Või ja šokolaad sulata veevannil, lase jahtuda. Lisa ülejäänud vedelad ained šokolaadi ja või segusse. Sega kõik kuivained omavahel ja lisa kokku segatud vedelik. Sega ühtlaseks ja vala rõngasvormi. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit.

Glasuur

100 g. šokolaadi

50 g. võid

Sulata veevannil ja vala keeksile. Võid keeksi kaunistada purustatud pähklitega ja/või marjadega.

Mina seekord ei kaunistanud, tahtsin teada kuidas maitseb. Mees arvas, et tema jaoks liiga kuiv, minu jaoks ei olnud liiga kuiv. Nüüd tean, et üle 45 minuti ei tasu ahju jätta, mul läks paar minutit üle. Usun, et vaniljejäätisega maitseks päris hästi. 

Lambakints sibula ja veiniga

Selle maitsva prae retsept pärineb Nami-Namist. https://nami-nami.ee/retsept/6904/lambakints_sibula_ja_veiniga_1  

Olen niimoodi lambakintsu teinud palju kordi. Sellest on saanud lemmikretsept või isegi minu firmaroog. 

1 lambakints umbes 1,3 kilo

1 kg. sibult

tüümiani ehk aed-liivateed

3 dl. punast veini

3 sl. oliivõli

soola ja pipart

peterselli

Hõõrun kintsu soola ja pipraga. Haudepotis kuumutan õli ja pruunistan kintsule kuldse jume. Korraks tõstan kintsu kõrvale, potis praen kergelt sibula. Mina olen sibulale lisanud natukene soola ja pipart, lisan tüümiani ja veini ja asetan kintsu peale. Katan poti kaanega ja pistan 160 kraadisesse ahju vähemalt 3 tunniks. 

Mulle meeldib, et ettevalmistus läheb kiiresti, pärast saab kints ise ahjus hakkama. Valmis praadi pildile saada on päris raske,sest näljased suud on kohe platsis.

Laupäeva hommik

 Tood puud, teed tule pliidi alla, ohh kui mõnus, hoopis teistmoodi soe. Paned poti ja panni tulele, nii hea tunne kohe, lapsepõlv tuleb meelde. Siis aga rasva pritsib, juba on puud ära põlenud, juba puud otsas, palav on, mis palav lausa kuum. Rasva ikka pritsib, juba kõrbeb. Pliit kärssab rasvast, no kuidas ma vanasti hakkama sain. Selline lahe hommik mul, aga sülti ja pasteeti peab saama. Toon uued puud ja ikka edasi. 

Hommikune päikesepäts

 Polegi ammu saia küpsetanud, teeks ühe vimkaga saia. Lehitsesin Suurt Küpsetamis raamatud ja jäi silma hommikune päikesepäts, kuhu läheb porgand ja kaerahelbed. Kuna mees porgandit ei armasta, siis tuleb see talle kuidagi sisse sööta. Sai on parim lahendus, leiba ta ei söö ja muud saia kodus pole, nii et pääsu pole. Igaks juhuks tegin pool portsu, ehk ühe pätsi. Oli maitsev, järgmisel korral riivin porgandi peenema riiviga. 

Mees sõi ja ütles, et ma olen paremat saia teinud. Küsimusele mis siis viga on, tuli vastus: varem ei ole ma saia sisse porgandit toppinud. 

Hommikune päikesepäts

5 dl. piima

50 g. pärmi

2 tl. soola

2 sl. mett

2-3 dl. kaerahelbeid

4-5 dl. riivitud porgandeid

10 dl. nisujahu

150 g. sulatatud võid

Sega pärm sooja piimaga, lisa mesi ja sool. Sega hulka kaerahelbed, riivitud porgand ning lõpuks sõtkudes nisujahu ja sulatatud või. Lase soojas kerkida kahe kordseks. Vormi 2 pätsi, lase veel pool tundi kerkida. Määri pealt munaga, võid peale riputada seemneid. Küpseta 200 kraadises ahjus 25- 30 min. see oleneb ahjust.

Järelemõtlemise aeg ja Glastonbury.

 Elada tuleb täis kirge. Tee seda mis sulle meeldib, tee kogu südamest. Sellised mõtted tulid pähe, just täna. Miks, kas ma käin valet rada? No nii, nüüd hakkas pärdik õlal targutama.

 Võta aeg maha vaata ja mõtiskle, mis on sulle parim, mis toob naeratuse näole ja mis tuleb südamest. Sul on kolm päeva aega mõtiskleda. Pärdik jälle õlal sosistab: ja mis siis edasi saab, mis sa siis tegema hakkad, sul juu......... 

Tunnen kuidas lasen vanadest mõttemustritest lasen lahti, ikka selleks et uued tulla saaks. See on nii hea tunne. Hüvasti vanad mõtted ja tegemised. Tervitan rõõmuga uusi.

Paar nädalat tagasi käisin Inglismaal Glastonburys, oli imetore reis. Tundsin end nii vabana ja kergena, nagu hõljuks koguaeg. Ajataju ja näljatunne kadusid. Söömine ei tulnud üldse meelde, pidin omale meelde tuletama, et hommikusöögist ainult on vähe. Glastonbury on koht kuhu tahan tagasi ja kui vähegi võimalus avaneb siis kohe lähen. Seal olles sain jõudu edasi minna, teha midagi muud, tean et saan hakkama. Mul on heameel, et sain oma Avaloni õpingute esimese spiraali, viimase mooduli just Glatonburys ,  Goddess Housis õppida, seal kus õppis ka minu õpetaja Heli Ayera ja pühitsuse Avaloni õeks Goddness Temples.

Numbritort

Viimase aja lemmik on numbritort toorjuustukreemiga. Juba olen 2x teinud ja teen veel ja veel. Tänud tordikooli kursustele facebookis, aitäh Marikale ja Õnnele väga heade retseptide eest.

Pritsitehnika vajab veel harjutamist.

Minu tegemised koroona aeg.

Koroona karantiini aeg oli päris huvitav. Sellesse aega mahtus päris palju ja igav ei olnud üldse. Veebruari lõpus jäin tõbiseks, sain mingi viiruse mis venis ja venis. Lõpuks otsustasin haiguslehele jääda, ei olnud koroona, lihtsalt pisut köha ja alla normaali palavik ja nõrk olla. 3 nädalat haiguslehel olles läks lennates.
Küpsetasin kohupiima pirukaid, maitsvad aga mitte nii maitsvad, et kordaks.

Soola karamellkreem, läheb kindlasti kordamisele.

Tooršokolaad, nämma, juba mitu korda tehtud.

Iiri soodaleib õhtusöögiks

Leivategu, tegelikult teen leiba väga tihti ja ka juuretisega saia.

Kätekreem valmib, väga vajalik abimees aiatöödel

 Banaani-šokolaadikeeks

Proovisin ka huulepalsamit teha

Pannipirukad, lähevad ka kordamisele.

Ja saigi haigusleht otsa. 6 aprill, esmaspäev olen rõõmsalt tööl ja lõunapaiku sain telefonikõne tegevdirektorilt, olen koondatud. Üks kuu veel tööl ja siis olengi vaba, tänaseks siis juba 2 nädalat kodus. Ega selle pärast siis tuju nullis polnud, hinges sügav rahutunne. Küpsetus ja tegutsemis ralli jätkus.

Besee, linnupiim ja kulisth

Sefiir kuivab ja ootab kokkupanemist.

Pulgakommid

Ja saigi kõik ja ka karantiin sai läbi koos tööga. Igav ei olnud hirmu ei tundnud.