Väike kokkuvõte vanast aastast: no oli üks õpetlik aasta.
Kõik oli nagu korras ja läks aina ülespoole, aga samas oli midagi puudu.
Endalegi jäi arusaamatuks mis siis vajaka jääb, aga ei ole kõik nii nagu peab.
Alustame siis algusest.
Aasta alguses olin ikka veel töötu, käisin
pagar-kontiitrikursusel, veebruari lõpus lõpetasin. Märtsi alguses sain mõned
päevad hinge tõmmata, kui kutsuti tööle, vot siis toimus kõik väga kiiresti.
CV, Tallinnas töövestlus ja juba tööl. Sisetunne ütles, et midagi jäi puudu,
nagu poleks puhata saanud, kõik käis kiiresti, oleks nagu karusellile sattunud.
Samas oli ju kõik korras, mul oli töö, korralik palk, ülimalt lahedad
töökaaslased, kõik oli korras, aga jäi...
Mais hakksin tundma eriti tugevalt,tegelikult tundin seda
juba varem, et midagi on valesti elukaaslasega. Temast õhkas külma, lausa
jäisust, samas oli ta nagu ikka. Meie kes ei tülitse, ega nääkle, hakkasime
järjest rohkem tülli keerama. Keset järjekordset tüli, käratasin korraga, et
kui sa nädala jooksul perearstile numbrit ei pane, siis võid asjad kokku
pakkida ja ära minna. Kust see lause tuli, ei saa ma aru siiani, sest see ei
olnud üldse tüli põhjus. Õnneks tegi ta nii nagu ma käskisin. Juunis läks
pereartile. Selleks ajaks oli ka mina madalseisus, tundsin et elust on isu
otsas, miski pole nii nagu tahaks, aga kuidas ma siis tahan? Vastus: ei tea. Elukaaslasel avastati
krooniline lümfotsüütleukeemia. Suvi möödus arsti vastuvõtu ootuses, mulle oli
selge asja tõsidus, kuigi mees ise ei uskunud, kuni sinnamaani, kuni esimene
doos soontes voolama hakkas. Vahepeal olin suutnud ka rikkuda suhted oma
pojaga, sest olin välja õelnud asju, mis mind ammu piinasid. Tegelikult ei
saanud ma ise ka aru miks ma nii käitun, aga ainus mida teadsin, et pean endast
välja ütlema asjad, mis mind piinavad.
Augustist alates käis meie elu haigla ja taastumise rütmis.
Esimene kord oli kõrvalt vaatajana päris ok. Higistas väga, väga palju,
hommikuks ujus voodi higist, aga enesetunne oli korras, vähemalt tema sõnade
järgi. Järgmised korrad enam nii hästi ei olinud, keemia hakkas oma tööd
tegema. Tekkis iiveldus, higistamine jätkus aga vereproov oli parem. Muidugi ka
väsimus. Viimsesel korral, nüüd jõulude ja uue-aasta vahepeal, nägin siis mida
teeb keemia, ennem olin ma ju tööl ja ei näinud mis toimub. Mees väriseb, lausa
vappub värinate käes, kord on näost valge, kord jälle punane. Vererõhk kõigub,
süda lägib, öösel jookseb 4 x wc vahet. Eks ta ei tahtnud mulle sellest rääkida,
ütles lihsalt natukene sitt olla. Vereproov on hetkel hea, nüüd siis märtsis
kontrolli, siis saab teada kuidas läinud on.
Septembris otsustasin
2 aastaks kooli minna. Õpin Herbaatika ja hostilise fütoteraapia koolis,
ravimtaimed ja tervishoid isetervendajale. Olen väga rahul selle otsuse üle.
Nii see aasta mööda sai. Oleks nagu möödunud virr-varris ja
pisult pööraselt. Tänaseks olen selgeks saanud, et ma tundsin juba ammu, et
mehega on midagi valesti, ma lihtsalt ei osanud sellest arusaada. See röövis
natuke minu energiat ja elutahet, sest kui täpne diagnoos paika sai muutus meie
elu jälle normaalseks. Selleks ajaks olin ma juba energiast tühi, kodus jäid
kõik asjad tegemata ja mul oli täitsa ükskõik sellest. Käsitööd ei tahtnud
teha, ega ka küpsetada, lihtsalt ei olnud jõudu. Mitmed korrad mõtlesin, kas
see on laikus või energiakriis. Lihtsalt ei ole jõudu, et liikuda ja midagi
teha.Igakord kui käin ämma juures, kes on super muretseja ja ka natukene haige,
vöötohatis ja sellest tulenevad valud, olen ma omadega läbi. Mul on siis süda
pahaja meeletu väsimus. Oma tervis hakkas ka vahepeal ülesse ütlema. Peale seda
kui olin mõned asjad selgemaks mõelnud ja käinud seleniidi rännakul, võin öelda
et hakkas kergem. Kuskilt tuli teadmine, nii palju huvitavat on kogeda ja
õppida. Maailmas on palju tarkusi, mis vajavad uuesti avastmist. Tunnen, et
tuleb muutuste ja tõusu aasta.
