Üksi seiklema

Mõte üksi autoga seilema minna hirmutas natukene, tekitas ärevust või oli see hoopis põnevus. Olin pähe võtnud, et tahan 16 august minna Peipsi äärde sibulaid ostma ja ka mõned kalakonservid. Rääkisin mehele aga ta ei õelnud ühtegi sõna minu mõtte peale, neljapäeval küsisin uuesti kas ta tuleb kaasa või ei. 3tundi hiljem sain ka vastuse, äkki selg ja põlv ei pea vastu olla terve päeva autos ja veel kõndida ka. Juhuu, nii siis teatasin pidulikult, et lähen üksi ja kaheks päevaks. Reedel tundsin veidikene ärevust aga laupäeva hommikul rooli istudes oli väga hea tunne ja sõit võis alata. Kartsin kuidas omal selg ja põlved roolis vastu peavad ja kui palju pause ma pean tegema. Ainult üks paus tuli teha, pepu läbi kloppida, selga natukene nühkida ja sõit läks edasi. 

Mulle meeldib kogu Peipsi äär, naudin sibulateed, see on nii, nii armas, kõik need majad ja sibulamüüjad. Sel nädalavahetusel oli Peipsi toidu tänav, see tegi kogu sõidu põnevamaks ja pakkujad oli palju. Alustasin Varnjast ja esimene sibulapirukas sai sealt ostetud, küll oli hea, muna ja rohelise sibulaga. See sibula pirukas sai esimese koha. Pärmitaigen oli väga hea maitsega, mure ja tuli ka magusat maitset. Kahju, et pilti ei teinud. Sealt lähedalt sai ka 10 kilo sibult ostetud, 3 euri kilo ja mõni pea küüslaulu, küüslaugu kilo oli 15. Natukene maad edasi ostsin veel 5 kilo sibult ja kolmandast kohast sibula palmiku. Ma ei osta kunagi ühelt müüjalt kogu kogust, toetan ikka mitut. Aastane sibula kogus käes, võisin nüüd keskenduda kohvikutele, seda enam et kell hakkas juba 12 saama.

Uljani Talu oli esimene koht kuhu sisse astusin, kuna üks pirukas kõhus ja palju ees ootamas alustasin supiga. Voblasupp, sibulapirukas, rabarberijook olid väga maitsvad. Proovisin maksapasteeti, mis oli samuti maitsev. Kaasa ostsin 2 sorti leiba. Kui vähegi võimalik siis kallis Uljani talu rahvas kohtume järgmisel aastal jälle, et uusi maitseid proovida. 

Kõht täis ja sõit läks edasi Kolkja poole, sest tahtsin osta kalakonserve mis mulle väga maitsevad. Vahepeal tuli ka vaate tornironida, et vaadet nautida.

Kolkjas oli päris palju rahvast, tegelikult autosi oli rohkem kui inimesi. Jõudsin õigeks ajaks, järjest rohkem hakkas rahvast juurde tulema. Kalakonservid käes, kalakotletid kõhus võis jälle edasi minna.

Kallaste, midagi uut, eelmisel aastal seda platsi ei olnud. Väga lahe koht, kust vaadata järvele ja pisikeste laudade alt leiab nutiseadmete laadimiseks pistikud.

Järmine üllataja oli Omendu, kahel pool teed söögikohad ja pikk, pikk lett suitsuliha ja kalaga.

RMK Lagedi telkimisala, sinna jäin ööseks. Koht ilus aga rand mitte eriti, ujuda saab aga võiks natukene niita, et ei peaks läbi kõrkjade ja mille veel ronima. Randa viib laudtee, grillimis kohad ja ka lauad olemas. WC võiks olla rohkem koristatud. Hea ja rahulik öö oli. Magasin üle hulga aja väga pikalt, 10 tundi kindlasti. Hommikul tõusin puhanuna ja õnnelikult.

Hommikul võtsin suuna Avinurmele ja ei kahetse. Puiduait on tore koht, kus saab vaatata ja osta puidust käsitööd ja ka kohvi ja saiakesi. Oli väga hea teenindus ja maitsvad saiakesed. 

Nüüd kodus ja valmis homme tööle minema. Täitsa tore oli seigelda. Nüüd tuleb oodata puhkust, sest siis ei pea mõtlema, et esmaspäeval tööle vaja minna, saab vabamalt võtta. 

Jõuluaja mõtted

Rahulikke pühi kõigile!

On jõuluaeg ja varsti on aasta lõpp käes, siis on hea aeg see aasta kokkuvõtta. Mis sai tehtud ja mis tegemata jäi, mida tundsin ja kogesin, mida tahaks veel kogeda ja proovida. 

Aasta alguses tuli meie uus pereliige, ühe aastane Main Coon, nimega Belang Mein Catherine ehk Kätu. Kes alguses oli väga pelglik aga tänaseks on saanud Kätust iseteadlik, kangekaelne ja armas tegelene, kes iga päev suudab millegiga üllatada.

Talv läheb mööda ja kevad saabub. Siis tuleb päevavalgele karm tõsiasi, ei jõua enam nii palju teha kui tahaks. Tervis mängib järjest rohkem vingerpussi. Kevadtööd venivad, mees ei suuda ka enam nii palju kui ennem, tegelikult sain aru et kõik aiatööd on minu teha aga muru niitmist ma tegema ei hakka, las kasvab siis heinamaa. Osaliselt ka nii läks. 

Kevadest sai suvi. Aiamaa oli umbrohtu täis, lillepeenrad rohimatta. Teen kui palju suudan aga seda on liiga vähe. Kodu korrast ära. Tunnen kuidas kõik laguneb aga ma ei ole allaandja ja õnneks on mul toetavad sõbrad. Siis saad aga arstidelt teada, et tervis on veel halvenenud. Võtan korraks aja maha ja võitlusvaim tuleb tagasi. 

Augustis saan teist korda vanaemaks, see on selle aasta kõige parem asi  mis üldse juhtuda saab. 

Aurora sünd rõõmustas meid kõiki. Minu kuukiir, ta on nii armas ja tubli.

Suvest saab sügis ja veel tuleb tervise kohta halbu uudiseid. Tänaseks olen siis osalise töövõimega kuni vanaduspensionini. Vahest mõtlen, mis saab edasi? 6 aastat veel tööl käia ja igapäev valu tunda, see on hirmutav aga pääsu pole. Kõik mida teen teen läbi valu, pole ühtegi päeva kus ma valu ei tunneks. Mõni päev on vähem, teine päev pisarad jooksevad aga elama pead. Lisaks sellele on mul kodus energiafampiir, minu oma elukaaslane, kes tahab et ma oleks koguaeg tema kõrval. Kui olen köögis või õues siis käib iga kümne minuti tagant mind vaatamas. Lihtsalt seisab ja vaikib mõne minuti ja läheb siis ära. Kui tööl olles mõtlen mis kodus teen siis koju jõudes mõne minuti pärast olen nii väsinud, et ei suuda mitte midagi teha. Meeletu jõuga pean end liikuma sundima. Sel sügisel olen 3 korda järjest haige olnud. Esimene kord oli lihtsalt külmetus, siis sain 1,5 päeva tööl käia ja jäin koroonasse. Mees läks koroonaga haiglasse ja mina kodus haige. Mis oli kõige kummalisem, et mul oli jõudu ja energiat kodus toimetada, vaatamata sellele et 38 oli palavik. Paar arsti on õelnud mulle, et mu mees viib minu tervise, kuna tal ei ole enam elujõudu. Ta on alla andnud leukeemiale. Tahaks elada aga ei taha ka ja siis on vaja toituda minust. Kuna ma olen väga tundlik siis tänu talle minu tervis halveneb kiiremini. Ta on ise sellest teadlik ja ta tunnistab, et ilma minuta on ta masendunud ja jõuetu. Koroonast terveks saades sain töölt mycoplasma bakter. Tänu haigustele ei saanud ma oma poja pere sünnipäevadele.

Aren sai oktoobri lõpus 6 aastaseks. Minu kallis kuukiir on kasvanud juba suureks ja tubliks poisiks. Aeg lausa lendab. 

See pilt on tehtud üle aasta tagasi. Ootame tädi töölt koju.

Selle kõige vahele mahub veel palju huvitavat. Tänu sõbrannale, kes paus mul teha mõnes töötoad, sain suurepärase kogemuse. Mulle meeldib jagada oma teadmisi ja kogemusi teistega. Ma olen väga tänulik Ehale selle eest.

Samas aga võivad osad inimesed tahta panna sind elama nende elu, ehk nad ütlevad kuidas ma elama peaks. Annavad hinnanguid kuidas ja miks. Ka seda sain ma kogeda. Kahjuks ei teadnud ta seda et ma ei võta vedu. Ma elan oma elu, just sellist mis mulle sobib. Tegelikult olen ka talle tänulik, sest see tuletas meelde, et olengi liiga palju teistele mõelnud ja ennast unarusse jätnud. 

Tegelikult on kõik hästi ja ma olen tänulik nende õppetundide, kogemuste eest. Naudin igat päeva, tunnen rõõmu ka pisi asjadest. Õpin, kogen, naudin ja armastan iga päev. Elu on ilus ja põnev.

Elan hinnangute vaba elu, ei halvusta teisi. Käin oma rada. Ootan uusi õppetunde ja olen tänulik.

Rahuliku Jõuluaega ja Head Vana Aasta lõppu kogu Universumile!

Maalimine

 Mingil hetkel tundsin vajadust maalida. Ma tean, et oskan joonistada nagu esimese klassi laps, aga vaatamata sellele oli isu. Esialgu ostsin vesivärvid ja proovisin, no mitte midagi ei tulnud välja. Siis proovisin maha joonistada ja värvipliiatsitega värvida. Eelmisel aastal võtsin kokku julguse ja ostsin akrüülvärvid ja lõuendid. Läks veel mõni kuu ja esimene pilt sai valmis. Maalimiseks võtsin Pinterestist pildi ette ja proovisin järgi teha, ilma ette joonistamiseta. Tulemus ei olnud üldse sarnane aga esimese korra kohta olin rahul. Siis vahetus aasta number ja tuli teine pilt, soovisin pisut heledamat aga tuli ikka tume. Kolmas pilt aga sai valmis paar nädalat tagasi, siis kui olin haige.

Nüüd juba julgust oli omajagu ja sai uued lõuendid ostetud ja proovitud oma loomingut. Mõte oli hea aga teostus mitte, täitsa nässu läks. Vaatasin ja proovisin parandada aga andsin alla, las olla siis selline.

Täna lõpetasin oma nõia päkapiku maali, võtsin jälle inspiratsiooni saamiseks Pinterestist pidi ette ja välja tuli seda moodi, ei ole üks ühele. Ise jäin rahule.

Saab küll hakkama kui lapsepõlve hirmud ja traumad kõrvale jätta. Pean ütlema, väga rahustav tegevus on ja ka sõltuvust tekitav. Päkapikuaeg on kohe varsti käes ja nüüd on mul ka oma päkapikk. Proovisin ka akrüüliga kivile maalida. 

Nisujuuretis

 Minu viimaseaja öökapi raamat, no päriselt öökapil ei seisa aga elutoas lauanurgal seisab. Iga nädalane lehitsemine, mida järgmiseks proovida. See raamat on igat oma senti väärt, aitäh Evale kes selle kirjutas.

Juuretisega sai on parim, kuigi ma ise eriti saia sööja ei ole. Värskest saiast ühe viilu ikka lõikan ja paksu või kihiga ära sõõn. Mulle endale meeldib linaseemnetega sai rohkem kui tavaline. Täna sai lisaks tavalisele saiale ka focacciat küpsetatud. Ülimaitsev, kadus peaaegu minutitega.

Loomine, looming

 Tuulte käes kõigun kui puu latv, 

Teadmata kes ma olen ja mida ma tahan.

Tuul lükkab mind siia ja sinna, 

nagu otsiksin koguaeg midagi.

Kes ma olen ja miks ma olen,

seda küsin ma endalt?

Teadmata vastust,

 lasen end vabaks ja naudin elu.

Viimasel ajal olen mõelnud palju ja emotsioonid on olnud ühest äärmusest teise. Küsinud endalt kes ma olen? Milleks ma olen siia sündinud? Mis on minu eluülesanne? Mida ma tahan? Kuidas ma elada tahan? Vastuseid veel ei tea. Ainus mida ma tean on see, et nii ma enam jätkata ei taha.

Mingil hetkel mõistsin jälle, et elu on looming. Sina ise lood oma elu, mitte keegi teine. Oi kuidas tahaks vastu vaielda, et ema, isa on mind selliseks kasvatanud, mees on süüdi või koolis/ tööl kästakse. Aga tegelikult? Nüüd oled sa ju täiskasvanu ja sina ise teed otsuseid. Ema ei kasvata ju enam, eriti veel siis kui ta pilvelt alla vaatab. Töö olen ise valinud jne. Inimestele ja ka mulle vahest meeldib ohvrirollis olla, siis on ju nii lihtne, keegi teine on süüdi. Õnneks saan alati teha vigadeparanduse, lasta vanadest mõttemustritest lahti ja lasta elul endal mind üllatada.

Minu elu sõltub ainult minust endast, minu mõttetest, minu tegemistest, minu otsustest. Loon oma elu ise, nüüd ja praegu.

Pole nii ammu siia postitanud, lihtsalt pole tahtmist olnud ja tegelikult polegi ma väga suur kirjutaja. Viimased 2 aastat  on olnud huvitav teekond, palju õppimist, pisut reisimist, uus töö, kodused toimetamised, tervise eest hoolitsemine jne. 

Palju õppimist, ja see on tõsi. See on olnud raske ja meeldiv korraga. Kõige raskem on õppida tundma ise ennast ja lahti laskma vanast pahnast, mida ma enam ei vaha. Iseendaga läbi saamine ja oma tõelise mina kuulamine, see on kõige parem asi. Olla mina ise. Samamoodi on loodusega kooskõlas elamisega. Olen püüdnud seda teha, tunnetada looduserütme ja astuda koos temaga ühte sammu. Täna võin öelda, ei mul ei ole ühtegi aastaaega mis mulle ei meeldiks. Mulle meeldib looduse aastaring. Mulle meeldivad vanarahva tarkused ja maagia, ravimtaimed ja nendega toimetamine. Meeldib talvel rohkem puhata, pikemalt magada. Kevadel tunnen energia pulbitsemist nii endas kui ka looduses. Kuidas näpud hakkavad sügelema, tahavad seemneid külvata. Mulle meeldib sügise, talve, kevade ja suve lõhn. Nuusutage, igal aastaajal ja paigal ja inimesel ja esemel on oma lõhn. Tunnetage seda, mis teid ümbritseb.

Reisimine: üle aasta tagasi õnnestus käia nädalake Inglismaal, Glastonburyis. Kohalikud imestasid kuidas me sinna saime ja algul B&B perenaine pelgas meid ja hoidis eemale, äkki tõime viirust. See oli ilus reis ja järgmisel aasta mai alguses on reis sinna uuesti plaani võetud. Suvel sai 5 päeva Hiiumaad avastatud. Mõne aasta pärast lähen tagasi. Hiiumaa on üks mõnus paik, kus olla ja mõnuleda ja avastada veel midagi mis jäi selkorral vaatmata.

Peaaegu 2 aasta tagasi sain Skubast koondamise ja uue tööleidsin Rapalast. Olen kalalantide pakkija ja väga rahul tööga, novembrialgul sai aasta täis. Hea rahulik koht, teed rahulikult oma tööd, keegi ei ela sul seljas, juhtkond on tore ja vastutulelik. Kaastöötajad on ka vahvad ja paganama head õpetajad. Suures, umbes 25 naist ühes vahetuses, või isegi rohkem, naiste kollektiivis on päris raske iseendaks jääda ja mitte kaasa minna teisete tunnetega. Need on päris head õppetunnid ja nii iga päev. Olen tänulik selleeest.

Kodus toimetan nii palju kui tervis lubab ja kui ei siis tuleb aeg mahavõtta ja endaga tegeleda. Selg, põlved ja hüppeliiges ei luba eriti püsti seista, aga kodused toimetamised on enamus püsti seistes. Siiani saan kõigega hakkama, lihtsalt aega läheb rohkem. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks. Olen tänulik selle eest mis mul on ja mis mind ees ootab. Tean, et ees on veel palju toredaid seiklusi, õppetunde, rõõmu ja armastust.

Tšillid ja paprikad on oma ninad mullast välja pistnud ja ootavad et ma neid kastma läheks. Lilleseemned ja varsti ka tomati ja muud seemned ootvavad mulda külvamist.

Ja minu kõige kallim vara, silmarõõm ja kullatükk on mu lapselaps Aren. Temaga koosolemist ja toimetamist ei vahetaks mitte millegi vastu. Ta on minu päikesekiir.

Viimasel ajal tahan olla rohkem omaette, võtta aega iseendale. Teha asju rahulikult ja naudinguga. Tunda elust rõõmu, olla tänulik ja õnnelik.

Šokolaadikeeks

Keeks mis valmib kiiresti, umbes 1 tund ja tulebki ahjust välja. Tainas on ainult kokkusegamise vaev. Pärast glasuuriga üle ja valmis.  

250 g. võid

100 g. šokolaadi 

1 dl. kanget kohvi

3 muna

2 tl. vaniljepastat, võib ka pulbrit

200 g. vahukoort või hapukoort

1 dl. kakaod

3 dl. suhkrut

5 dl. jahu

2 tl. küpsetuspulbrit

0,5 tl. soola

Või ja šokolaad sulata veevannil, lase jahtuda. Lisa ülejäänud vedelad ained šokolaadi ja või segusse. Sega kõik kuivained omavahel ja lisa kokku segatud vedelik. Sega ühtlaseks ja vala rõngasvormi. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit.

Glasuur

100 g. šokolaadi

50 g. võid

Sulata veevannil ja vala keeksile. Võid keeksi kaunistada purustatud pähklitega ja/või marjadega.

Mina seekord ei kaunistanud, tahtsin teada kuidas maitseb. Mees arvas, et tema jaoks liiga kuiv, minu jaoks ei olnud liiga kuiv. Nüüd tean, et üle 45 minuti ei tasu ahju jätta, mul läks paar minutit üle. Usun, et vaniljejäätisega maitseks päris hästi.