Elu on ilus, samas nii õrn ja habras. Vahest tormiline ja siis jälle nii vaikne ja rahulik.
Elada tuleb hetkes, tunda rõõmu kõigest ja kõigist, olla tänulik nii heade asjade üle, kui ka valusate ja õpetlike kogemuste üle.
Märtsi viimastel päevadel lahkus minu kallis isa hingedekoju. Koju tulles oli väga kummaline vaikus, mõtlesin, et ta magab. Elutuppa jõudes sain aru mis oli juhtunud, siis sain ka aru miks see vaikus nii kummaline tundus. Ta oli väga kallis mulle ja armastasin väga teda. Samas teadsin , et tal on nüüd hea ja olen tänulik selle erilise ja kurva kogemuse eest.
Paar päeva peale matuseid saad teda, et poja pere kolib lahku, kurb aga vägisi ei saa kedagi kokku panna elama. Ja kallis poeg on jälle kodus. Mõtlesin, et miks ma ei ole saanud elada mehega kahekesi, alati olen elanud koos ämmade, äiade, emade, isadega. Nüüd kui lõpuks tuli see võimalus ja siis kolib poeg koju tagasi, ok ajutiselt aga ikkagi. Pean mõtlema mis õppetunni ma pean selgeks õppima.
Siis helistab notar ja räägib, et lisaks isa päranduse avamisele tuleb avada ka ema pärandus. No tore, see tähendab ju summa 2 korrutamist. Lisaks sellele olen veel peale matust tõbine, köha, nohu ja pisike palavik.
Kõige lõpuks suutsin eile veel kanga ketaslõikuriga omale näppu lõigata, nii et tuli minna õmblema.
Sain omale umbes 6 õmblust ja vist saan lisaks ka veel haigulehe.
Ikkagi olen ma õnnelik ja tänulik kõige selle eest, Me lihtsalt peame saama oma õppetunnid aga kas me ka nendest tundidest ka midagi õpime, vot see on iseasi. Ma loodan, et mulle on midagi selgemaks saanud. Võtan elu rahulikult ja mõnuga. Püüan nautida igat hetke, olla õnnelik ja armastada kõike ja kõiki.
