Mõtted
Elu on ilus, samas nii õrn ja habras. Vahest tormiline ja siis jälle nii vaikne ja rahulik. Elada tuleb hetkes, tunda rõõmu kõigest ja kõigist, olla tänulik nii heade asjade üle, kui ka valusate ja õpetlike kogemuste üle. Märtsi viimastel päevadel lahkus minu kallis isa hingedekoju. Koju tulles oli väga kummaline vaikus, mõtlesin, et ta magab. Elutuppa jõudes sain aru mis oli juhtunud, siis sain ka aru miks see vaikus nii kummaline tundus. Ta oli väga kallis mulle ja armastasin väga teda. Samas teadsin , et tal on nüüd hea ja olen tänulik selle erilise ja kurva kogemuse eest. Paar päeva peale matuseid saad teda, et poja pere kolib lahku, kurb aga vägisi ei saa kedagi kokku panna elama. Ja kallis poeg on jälle kodus. Mõtlesin, et miks ma ei ole saanud elada mehega kahekesi, alati olen elanud koos ämmade, äiade, emade, isadega. Nüüd kui lõpuks tuli see võimalus ja siis kolib poeg koju tagasi, ok ajutiselt aga ikkagi. Pean mõtlema mis õppetunni ma pean selgeks õppima. Siis helist...