AR Looming

Juba ammu olen tahtnud teha juuretisega saia aga tahtmiseks on see jäänudki. Oktoober 2013 aasta ilmus Oma Maitses juuretisega ciabatta õpetus. Siis ei õnnestunud juuretise tegemine ja nii ta soiku jäi aga tahtmine uuesti proovida aina kasvas. Paar nädalat tagasi otsisin retsepti välja ja läks tegemiseks. Juuretis: umbes 1 dl. leiget vett segasin nisujahuga hapukoore taoliseks massiks, isegi natukene paksema hapukoore paksuseks ja sinna sisse pistsin õuna. Oma koduaia pesemata õuna, et püüda õuna pealt pärmiseeni. Kolmandal päeval juuretis juba kobrutas, võtsin õuna seest välja ja lisasin leige veega segatud jahu juurde ja nii iga päev toitsin oma juuretis vee ja jahuga. Viiendal päeval küpsetasin oma esimese ciabatta Oma Maitse retsepti järgi. Juuretisega mõllasin edasi, ikka toites ja kasvatades teda. Siis tuli teine sai või sepik, millele unustasin soola lisamata. Nüüd siis kolmas lapsekene, millega võin juba enam vähem rahule jääda. Hommikul võtsin juuretist umbes 200ml. segas...

Juhuu, leidsin ülesse oma käsitöösoolika.Võtsin kätte ja hakkasin kuduma, ja, ja mina ja kuduma. Üllatav aga tõsi, mina kes ei ole kunagi armastanud kudumist. Mis sellest küll välja tuleb, näitab aeg aga mõte on teha kampsun.  Kevadest saati ei tahtnud ma midagi teha, kuidagi tühi tunne oli. Aed ja põld röövisid ka oma aja ja ka igapäevane ämma külastamine ehk aitamine. Siin on suvine põld. Suvel rõõmustas oma õite iluga roosipõõsas. Nüüd on veel jäänud kapsad, porgandid ja peedid põllult koristada. Mõtlesin, et sellel nädala vahetusel teen põllu puhtaks aga üks põllumees ütles, et liiga vara, ju siis tuleb veel ootata. Siis jäävad veel jõhvikad korjata ja mõned koritustööd veel. Lehtede riisumiseni on veel aega. Peale pooleteise aastast pausi alustasin uuesti jooga trennis käimist. Kartsin, et ei suuda ja ei jõua midagi teha aga oli hoopis vastupidi, sain päris hästi hakkama.