Leivalugu

Aastat ei mäleta aga lapsed olid väikesed, võib olla käisid 1. ja 3. klassis. Ma elasin sel ajal oma vanematega koos. Oli reede, ema hakkas leiba tegema. Võttis juuretise külmikust välja ja läks leivanõud tooma. Selle aja sees, näppasin mina natukene juuretist ja viisin magamistuppa. Meil oli plaanis sõita lastega maale, Kablisse vanaema juurde. Ma tahtsin nii väga ise proovida leiva tegemist.

Õhtul vanaema juurde jõudes panime suurde taignakaussi juuretise hapnema. Hommikul sõtkusime taigna valmis ja panime kerkima. Mäletan, kui vanaisa, keda me papaks kutsusime, tõi hommikul suure sületäie puid ja küttis ahju, et me vanaema ehk mammaga saaksime õhtul leiba küpsetada. Neil oli väga huvitav ahi, mida tuli alati küpsetamise tarvis varem küdema panna. Kohe ahju pannes oleks sealt saanud süsimustad, ehk kõrbenud leivad. Õhtul täitis leivalõhn vanaema köögi.

Ja siis saabusid ema ja isa. Ema oma küpsetatud leib käes, nähes meie leibu, tegi imestunud näo ja kiitis oma ämma kui tubli ta ikka on. Meie hoidsime naeru tagasi, kuni mamma lõpuks ütles, et see su oma tütre küpsetatud. Emal võttis tükk aega ennem kui uskuma hakkas, et mina tõesti selle  küpsetasin. Peale seda tegin ka kodus leiba mõnda aega, siis aga jäi soiku. Sindist Pärnu elama kolinud, hakkasin uuesti leiba tegema. Võib olla aastakese regulaarselt, aga siis jäi jälle soiku. Nüüd olen tagasi Sindis ja rohkem kui aasta küpsetan ise leiba. 

See on veel seesama kauss, kus esimest korda leiba tegime.

Õhtul hapnema pandud juuretis ootab taignaks saamist.

Valmis kerkima minema

Ja valmis ta saigi.

Leiva retsepte on palju, usun et igaüks leiab oma. Mina hakkasin tegema katsetades ehk tunde järgi. Väga hea retsept on nami-namis, http://www.nami-nami.ee/retsept/1211/%C3%84rma_rukkileib_1