pühapäev, 19. märts 2023

Nisujuuretis


 Minu viimaseaja öökapi raamat, no päriselt öökapil ei seisa aga elutoas lauanurgal seisab. Iga nädalane lehitsemine, mida järgmiseks proovida. See raamat on igat oma senti väärt, aitäh Evale kes selle kirjutas.

Juuretisega sai on parim, kuigi ma ise eriti saia sööja ei ole. Värskest saiast ühe viilu ikka lõikan ja paksu või kihiga ära sõõn. Mulle endale meeldib linaseemnetega sai rohkem kui tavaline. Täna sai lisaks tavalisele saiale ka focacciat küpsetatud. Ülimaitsev, kadus peaaegu minutitega.

laupäev, 18. märts 2023

Loomine, looming

 Tuulte käes kõigun kui puu latv, 

Teadmata kes ma olen ja mida ma tahan.

Tuul lükkab mind siia ja sinna, 

nagu otsiksin koguaeg midagi.

Kes ma olen ja miks ma olen,

seda küsin ma endalt?

Teadmata vastust,

 lasen end vabaks ja naudin elu.


Viimasel ajal olen mõelnud palju ja emotsioonid on olnud ühest äärmusest teise. Küsinud endalt kes ma olen? Milleks ma olen siia sündinud? Mis on minu eluülesanne? Mida ma tahan? Kuidas ma elada tahan? Vastuseid veel ei tea. Ainus mida ma tean on see, et nii ma enam jätkata ei taha.

Mingil hetkel mõistsin jälle, et elu on looming. Sina ise lood oma elu, mitte keegi teine. Oi kuidas tahaks vastu vaielda, et ema, isa on mind selliseks kasvatanud, mees on süüdi või koolis/ tööl kästakse. Aga tegelikult? Nüüd oled sa ju täiskasvanu ja sina ise teed otsuseid. Ema ei kasvata ju enam, eriti veel siis kui ta pilvelt alla vaatab. Töö olen ise valinud jne. Inimestele ja ka mulle vahest meeldib ohvrirollis olla, siis on ju nii lihtne, keegi teine on süüdi. Õnneks saan alati teha vigadeparanduse, lasta vanadest mõttemustritest lahti ja lasta elul endal mind üllatada.

Minu elu sõltub ainult minust endast, minu mõttetest, minu tegemistest, minu otsustest. Loon oma elu ise, nüüd ja praegu.

neljapäev, 3. märts 2022

Pole nii ammu siia postitanud, lihtsalt pole tahtmist olnud ja tegelikult polegi ma väga suur kirjutaja. Viimased 2 aastat  on olnud huvitav teekond, palju õppimist, pisut reisimist, uus töö, kodused toimetamised, tervise eest hoolitsemine jne. 

Palju õppimist, ja see on tõsi. See on olnud raske ja meeldiv korraga. Kõige raskem on õppida tundma ise ennast ja lahti laskma vanast pahnast, mida ma enam ei vaha. Iseendaga läbi saamine ja oma tõelise mina kuulamine, see on kõige parem asi. Olla mina ise. Samamoodi on loodusega kooskõlas elamisega. Olen püüdnud seda teha, tunnetada looduserütme ja astuda koos temaga ühte sammu. Täna võin öelda, ei mul ei ole ühtegi aastaaega mis mulle ei meeldiks. Mulle meeldib looduse aastaring. Mulle meeldivad vanarahva tarkused ja maagia, ravimtaimed ja nendega toimetamine. Meeldib talvel rohkem puhata, pikemalt magada. Kevadel tunnen energia pulbitsemist nii endas kui ka looduses. Kuidas näpud hakkavad sügelema, tahavad seemneid külvata. Mulle meeldib sügise, talve, kevade ja suve lõhn. Nuusutage, igal aastaajal ja paigal ja inimesel ja esemel on oma lõhn. Tunnetage seda, mis teid ümbritseb.

Reisimine: üle aasta tagasi õnnestus käia nädalake Inglismaal, Glastonburyis. Kohalikud imestasid kuidas me sinna saime ja algul B&B perenaine pelgas meid ja hoidis eemale, äkki tõime viirust. See oli ilus reis ja järgmisel aasta mai alguses on reis sinna uuesti plaani võetud. Suvel sai 5 päeva Hiiumaad avastatud. Mõne aasta pärast lähen tagasi. Hiiumaa on üks mõnus paik, kus olla ja mõnuleda ja avastada veel midagi mis jäi selkorral vaatmata.

Peaaegu 2 aasta tagasi sain Skubast koondamise ja uue tööleidsin Rapalast. Olen kalalantide pakkija ja väga rahul tööga, novembrialgul sai aasta täis. Hea rahulik koht, teed rahulikult oma tööd, keegi ei ela sul seljas, juhtkond on tore ja vastutulelik. Kaastöötajad on ka vahvad ja paganama head õpetajad. Suures, umbes 25 naist ühes vahetuses, või isegi rohkem, naiste kollektiivis on päris raske iseendaks jääda ja mitte kaasa minna teisete tunnetega. Need on päris head õppetunnid ja nii iga päev. Olen tänulik selleeest.

Kodus toimetan nii palju kui tervis lubab ja kui ei siis tuleb aeg mahavõtta ja endaga tegeleda. Selg, põlved ja hüppeliiges ei luba eriti püsti seista, aga kodused toimetamised on enamus püsti seistes. Siiani saan kõigega hakkama, lihtsalt aega läheb rohkem. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks. Olen tänulik selle eest mis mul on ja mis mind ees ootab. Tean, et ees on veel palju toredaid seiklusi, õppetunde, rõõmu ja armastust.

Tšillid ja paprikad on oma ninad mullast välja pistnud ja ootavad et ma neid kastma läheks. Lilleseemned ja varsti ka tomati ja muud seemned ootvavad mulda külvamist.

Ja minu kõige kallim vara, silmarõõm ja kullatükk on mu lapselaps Aren. Temaga koosolemist ja toimetamist ei vahetaks mitte millegi vastu. Ta on minu päikesekiir.

Viimasel ajal tahan olla rohkem omaette, võtta aega iseendale. Teha asju rahulikult ja naudinguga. Tunda elust rõõmu, olla tänulik ja õnnelik.





pühapäev, 27. detsember 2020

Šokolaadikeeks

Keeks mis valmib kiiresti, umbes 1 tund ja tulebki ahjust välja. Tainas on ainult kokkusegamise vaev. Pärast glasuuriga üle ja valmis.  

250 g. võid

100 g. šokolaadi 

1 dl. kanget kohvi

3 muna

2 tl. vaniljepastat, võib ka pulbrit

200 g. vahukoort või hapukoort

1 dl. kakaod

3 dl. suhkrut

5 dl. jahu

2 tl. küpsetuspulbrit

0,5 tl. soola

Või ja šokolaad sulata veevannil, lase jahtuda. Lisa ülejäänud vedelad ained šokolaadi ja või segusse. Sega kõik kuivained omavahel ja lisa kokku segatud vedelik. Sega ühtlaseks ja vala rõngasvormi. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit.

Glasuur

100 g. šokolaadi

50 g. võid

Sulata veevannil ja vala keeksile. Võid keeksi kaunistada purustatud pähklitega ja/või marjadega.



Mina seekord ei kaunistanud, tahtsin teada kuidas maitseb. Mees arvas, et tema jaoks liiga kuiv, minu jaoks ei olnud liiga kuiv. Nüüd tean, et üle 45 minuti ei tasu ahju jätta, mul läks paar minutit üle. Usun, et vaniljejäätisega maitseks päris hästi. 

neljapäev, 24. detsember 2020

Lambakints sibula ja veiniga

Selle maitsva prae retsept pärineb Nami-Namist. https://nami-nami.ee/retsept/6904/lambakints_sibula_ja_veiniga_1  
Olen niimoodi lambakintsu teinud palju kordi. Sellest on saanud lemmikretsept või isegi minu firmaroog. 

1 lambakints umbes 1,3 kilo
1 kg. sibult
tüümiani ehk aed-liivateed
3 dl. punast veini
3 sl. oliivõli
soola ja pipart
peterselli

Hõõrun kintsu soola ja pipraga. Haudepotis kuumutan õli ja pruunistan kintsule kuldse jume. Korraks tõstan kintsu kõrvale, potis praen kergelt sibula. Mina olen sibulale lisanud natukene soola ja pipart, lisan tüümiani ja veini ja asetan kintsu peale. Katan poti kaanega ja pistan 160 kraadisesse ahju vähemalt 3 tunniks. 

Mulle meeldib, et ettevalmistus läheb kiiresti, pärast saab kints ise ahjus hakkama. Valmis praadi pildile saada on päris raske,sest näljased suud on kohe platsis.






laupäev, 12. detsember 2020

Laupäeva hommik

 Tood puud, teed tule pliidi alla, ohh kui mõnus, hoopis teistmoodi soe. Paned poti ja panni tulele, nii hea tunne kohe, lapsepõlv tuleb meelde. Siis aga rasva pritsib, juba on puud ära põlenud, juba puud otsas, palav on, mis palav lausa kuum. Rasva ikka pritsib, juba kõrbeb. Pliit kärssab rasvast, no kuidas ma vanasti hakkama sain. Selline lahe hommik mul, aga sülti ja pasteeti peab saama. Toon uued puud ja ikka edasi. 





pühapäev, 25. oktoober 2020

Hommikune päikesepäts

 Polegi ammu saia küpsetanud, teeks ühe vimkaga saia. Lehitsesin Suurt Küpsetamis raamatud ja jäi silma hommikune päikesepäts, kuhu läheb porgand ja kaerahelbed. Kuna mees porgandit ei armasta, siis tuleb see talle kuidagi sisse sööta. Sai on parim lahendus, leiba ta ei söö ja muud saia kodus pole, nii et pääsu pole. Igaks juhuks tegin pool portsu, ehk ühe pätsi. Oli maitsev, järgmisel korral riivin porgandi peenema riiviga. 

Mees sõi ja ütles, et ma olen paremat saia teinud. Küsimusele mis siis viga on, tuli vastus: varem ei ole ma saia sisse porgandit toppinud. 

Hommikune päikesepäts

5 dl. piima
50 g. pärmi
2 tl. soola
2 sl. mett
2-3 dl. kaerahelbeid
4-5 dl. riivitud porgandeid
10 dl. nisujahu
150 g. sulatatud võid
Sega pärm sooja piimaga, lisa mesi ja sool. Sega hulka kaerahelbed, riivitud porgand ning lõpuks sõtkudes nisujahu ja sulatatud või. Lase soojas kerkida kahe kordseks. Vormi 2 pätsi, lase veel pool tundi kerkida. Määri pealt munaga, võid peale riputada seemneid. Küpseta 200 kraadises ahjus 25- 30 min. see oleneb ahjust.





laupäev, 26. september 2020

Järelemõtlemise aeg ja Glastonbury.

 Elada tuleb täis kirge. Tee seda mis sulle meeldib, tee kogu südamest. Sellised mõtted tulid pähe, just täna. Miks, kas ma käin valet rada? No nii, nüüd hakkas pärdik õlal targutama.

 Võta aeg maha vaata ja mõtiskle, mis on sulle parim, mis toob naeratuse näole ja mis tuleb südamest. Sul on kolm päeva aega mõtiskleda. Pärdik jälle õlal sosistab: ja mis siis edasi saab, mis sa siis tegema hakkad, sul juu......... 

Tunnen kuidas lasen vanadest mõttemustritest lasen lahti, ikka selleks et uued tulla saaks. See on nii hea tunne. Hüvasti vanad mõtted ja tegemised. Tervitan rõõmuga uusi.

Paar nädalat tagasi käisin Inglismaal Glastonburys, oli imetore reis. Tundsin end nii vabana ja kergena, nagu hõljuks koguaeg. Ajataju ja näljatunne kadusid. Söömine ei tulnud üldse meelde, pidin omale meelde tuletama, et hommikusöögist ainult on vähe. Glastonbury on koht kuhu tahan tagasi ja kui vähegi võimalus avaneb siis kohe lähen. Seal olles sain jõudu edasi minna, teha midagi muud, tean et saan hakkama. Mul on heameel, et sain oma Avaloni õpingute esimese spiraali, viimase mooduli just Glatonburys ,  Goddess Housis õppida, seal kus õppis ka minu õpetaja Heli Ayera ja pühitsuse Avaloni õeks Goddness Temples.














pühapäev, 24. mai 2020

Numbritort

Viimase aja lemmik on numbritort toorjuustukreemiga. Juba olen 2x teinud ja teen veel ja veel. Tänud tordikooli kursustele facebookis, aitäh Marikale ja Õnnele väga heade retseptide eest.



Pritsitehnika vajab veel harjutamist.


kolmapäev, 20. mai 2020

Minu tegemised koroona aeg.

Koroona karantiini aeg oli päris huvitav. Sellesse aega mahtus päris palju ja igav ei olnud üldse. Veebruari lõpus jäin tõbiseks, sain mingi viiruse mis venis ja venis. Lõpuks otsustasin haiguslehele jääda, ei olnud koroona, lihtsalt pisut köha ja alla normaali palavik ja nõrk olla. 3 nädalat haiguslehel olles läks lennates.
Küpsetasin kohupiima pirukaid, maitsvad aga mitte nii maitsvad, et kordaks.



Soola karamellkreem, läheb kindlasti kordamisele.


Tooršokolaad, nämma, juba mitu korda tehtud.


Iiri soodaleib õhtusöögiks


Leivategu, tegelikult teen leiba väga tihti ja ka juuretisega saia.


Kätekreem valmib, väga vajalik abimees aiatöödel



 Banaani-šokolaadikeeks


Proovisin ka huulepalsamit teha


Pannipirukad, lähevad ka kordamisele.


Ja saigi haigusleht otsa. 6 aprill, esmaspäev olen rõõmsalt tööl ja lõunapaiku sain telefonikõne tegevdirektorilt, olen koondatud. Üks kuu veel tööl ja siis olengi vaba, tänaseks siis juba 2 nädalat kodus. Ega selle pärast siis tuju nullis polnud, hinges sügav rahutunne. Küpsetus ja tegutsemis ralli jätkus.

Besee, linnupiim ja kulisth



Sefiir kuivab ja ootab kokkupanemist.



Pulgakommid


Ja saigi kõik ja ka karantiin sai läbi koos tööga. Igav ei olnud hirmu ei tundnud.



laupäev, 9. märts 2019

Tomatine oapasteet

Kui tõmbad külmiku ukse lahti ja sealt vaatab vastu 3 purki punaseid ube ja suur purk päikesekuivatatud tomateid, siis tuleb otsida mida nendest teha. Nagu alati, kui leiad retsepti, mis oleks huvitav, siis on mõni koostisosa puudu. 
Retsept on pärit Nami-Namist. Valgete ubade asemel panin punaseid.

400 g. purk valgeid/punaseid konservube
10 päikesekuivatatud tomatit õlis
2 sl. tomatite pealt õli
1 sl. sidrunimahla
10 lehte värsket basiilikut
1-2 küüslauguküünt soovi korral
soola ja musta pipart

Oad loputan jooksva vee all sõelal, nõrutan.
Pane kõik koostiosad köögikombani kaussi ja peenesta ühtlaseks massiks.
Vajadusel võid lisada veel õli või vett.
Mina teen saumiksriga.
Mõnus, siit on veel puudu värske soe juuretisega sai.

pühapäev, 3. märts 2019

Hummuse lummuses

Ei mäletagi  millal viimati hummust tegin, vist pool aastat tagasi. Nüüd siis pisut teise retsepti järgi, üks lihtne hummus. Retsept on pärit raamatust Maailma toiduainete entsoklopeedia.

1 purk kikerherneid
3 sl. tahinit
1 küüslauguküüs
60 ml. sidrunimahla
1 sl. oliivõli
soola
peale puistamiseks natukene paprikapulbrit, oliive ja oliivõli.

Konserv kikerherned loputada voolava vee all.
Küüslauk koorida ja purustada.
Kikerherned purustada kahvliga. Mina teen seda saumiksriga.
Valmistada kikerhernest, tahhinist, küüslaugust ja sidrunimahlast, miksriga paks ja sile püree. Mina panen kõik saumikseri nõusse ja mikserdan. Natukene raske on mikserdada aga saab hakkama.






kolmapäev, 7. november 2018

Silmud

10 kg. silmu
1,5 kg. soola
kangem must tee

Silmudele sool peale ja segada. Lasta 2 tundi seista, vahepeal segada. Hõõruda riidega puhtaks, mina kasutan 50 sendiseid kindaid millel on kummised täpid. Pärast käin veel riidega üle.

Peale puhastamist röstime silmud,  igaks juhuks proovin röstitud silmu, ega liiga soolane pole. Kui vaja pesen röstimata silmud veega ja kuivatan uuesti. Silmud lõikan karbi kõrgusteks tükkideks ja topin karpi. Päid ei kasuta, nendega saab koer maiustada. Valan tee peale, nii palju kui mahub ja keerame kaaned peale.

Karbid autoklaavi, 1,5  rõhku sisse pumbata ja kuumutada kuni 100 kraadini. Kui autoklaavis tõuseb temperatuur 100 kraadini keeran pliidi välja ja jätan autoklaavi pliidile. Tavaliselt jääb keetmine peaaegu öötundidesse, siis jääbki pliidile ja hommikul lasen rõhu välja ja võtan karbid välja.

Kokku sai 250g. karpe 22.



laupäev, 27. oktoober 2018

Hapukapsas

Siis kui õues sajab laia lund on õige aeg teha hapukapsast. Mõned punase kapsapead ootasid juba ammu tegemist. Lükkasin mitu päeva seda tööd edasi, nagu suurt tööd, tegelikult kulus 4 liitrilise tünni täis toppimiseks ainult pool tundi.  Parim abimees köögikombain aitas paari minutiga kapsa riivida, kasutasin kõige laiema vahega viilutajat.
Riivitud kapsa mudin või maseerin kausis koos soola, suhkru ja köömnetega läbi, nii kaua kui hakkab mahla erituma. Pärast on lihtsam tünni sees kinni tampida. Lisasin natukene porgandit, oleks ka õunu pannud aga ei olnud käepärast hapusi õunu.
Kui kõik kapsas tünnis, siis puulusika sabaga auk keskele, et gaasid välja tuleksid, vajatus peale ja ootama.
Mõne päevapärast saab värsket hapukapsast salatiks teha. Punane kapsas on hapendatult parim salati materjal. 

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Head uut aastat!

Väike kokkuvõte vanast aastast: no oli üks õpetlik aasta. Kõik oli nagu korras ja läks aina ülespoole, aga samas oli midagi puudu. Endalegi jäi arusaamatuks mis siis vajaka jääb, aga ei ole kõik nii nagu peab. Alustame siis algusest.
Aasta alguses olin ikka veel töötu, käisin pagar-kontiitrikursusel, veebruari lõpus lõpetasin. Märtsi alguses sain mõned päevad hinge tõmmata, kui kutsuti tööle, vot siis toimus kõik väga kiiresti. CV, Tallinnas töövestlus ja juba tööl. Sisetunne ütles, et midagi jäi puudu, nagu poleks puhata saanud, kõik käis kiiresti, oleks nagu karusellile sattunud. Samas oli ju kõik korras, mul oli töö, korralik palk, ülimalt lahedad töökaaslased, kõik oli korras, aga jäi...
Mais hakksin tundma eriti tugevalt,tegelikult tundin seda juba varem, et midagi on valesti elukaaslasega. Temast õhkas külma, lausa jäisust, samas oli ta nagu ikka. Meie kes ei tülitse, ega nääkle, hakkasime järjest rohkem tülli keerama. Keset järjekordset tüli, käratasin korraga, et kui sa nädala jooksul perearstile numbrit ei pane, siis võid asjad kokku pakkida ja ära minna. Kust see lause tuli, ei saa ma aru siiani, sest see ei olnud üldse tüli põhjus. Õnneks tegi ta nii nagu ma käskisin. Juunis läks pereartile. Selleks ajaks oli ka mina madalseisus, tundsin et elust on isu otsas, miski pole nii nagu tahaks, aga kuidas ma siis tahan?  Vastus: ei tea. Elukaaslasel avastati krooniline lümfotsüütleukeemia. Suvi möödus arsti vastuvõtu ootuses, mulle oli selge asja tõsidus, kuigi mees ise ei uskunud, kuni sinnamaani, kuni esimene doos soontes voolama hakkas. Vahepeal olin suutnud ka rikkuda suhted oma pojaga, sest olin välja õelnud asju, mis mind ammu piinasid. Tegelikult ei saanud ma ise ka aru miks ma nii käitun, aga ainus mida teadsin, et pean endast välja ütlema asjad, mis mind piinavad.
Augustist alates käis meie elu haigla ja taastumise rütmis. Esimene kord oli kõrvalt vaatajana päris ok. Higistas väga, väga palju, hommikuks ujus voodi higist, aga enesetunne oli korras, vähemalt tema sõnade järgi. Järgmised korrad enam nii hästi ei olinud, keemia hakkas oma tööd tegema. Tekkis iiveldus, higistamine jätkus aga vereproov oli parem. Muidugi ka väsimus. Viimsesel korral, nüüd jõulude ja uue-aasta vahepeal, nägin siis mida teeb keemia, ennem olin ma ju tööl ja ei näinud mis toimub. Mees väriseb, lausa vappub värinate käes, kord on näost valge, kord jälle punane. Vererõhk kõigub, süda lägib, öösel jookseb 4 x wc vahet. Eks ta ei tahtnud mulle sellest rääkida, ütles lihsalt natukene sitt olla. Vereproov on hetkel hea, nüüd siis märtsis kontrolli, siis saab teada kuidas läinud on.
 Septembris otsustasin 2 aastaks kooli minna. Õpin Herbaatika ja hostilise fütoteraapia koolis, ravimtaimed ja tervishoid isetervendajale. Olen väga rahul selle otsuse üle.

Nii see aasta mööda sai. Oleks nagu möödunud virr-varris ja pisult pööraselt. Tänaseks olen selgeks saanud, et ma tundsin juba ammu, et mehega on midagi valesti, ma lihtsalt ei osanud sellest arusaada. See röövis natuke minu energiat ja elutahet, sest kui täpne diagnoos paika sai muutus meie elu jälle normaalseks. Selleks ajaks olin ma juba energiast tühi, kodus jäid kõik asjad tegemata ja mul oli täitsa ükskõik sellest. Käsitööd ei tahtnud teha, ega ka küpsetada, lihtsalt ei olnud jõudu. Mitmed korrad mõtlesin, kas see on laikus või energiakriis. Lihtsalt ei ole jõudu, et liikuda ja midagi teha.Igakord kui käin ämma juures, kes on super muretseja ja ka natukene haige, vöötohatis ja sellest tulenevad valud, olen ma omadega läbi. Mul on siis süda pahaja meeletu väsimus. Oma tervis hakkas ka vahepeal ülesse ütlema. Peale seda kui olin mõned asjad selgemaks mõelnud ja käinud seleniidi rännakul, võin öelda et hakkas kergem. Kuskilt tuli teadmine, nii palju huvitavat on kogeda ja õppida. Maailmas on palju tarkusi, mis vajavad uuesti avastmist. Tunnen, et tuleb muutuste ja tõusu aasta.

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Leivalugu

Aastat ei mäleta aga lapsed olid väikesed, võib olla käisid 1. ja 3. klassis. Ma elasin sel ajal oma vanematega koos. Oli reede, ema hakkas leiba tegema. Võttis juuretise külmikust välja ja läks leivanõud tooma. Selle aja sees, näppasin mina natukene juuretist ja viisin magamistuppa. Meil oli plaanis sõita lastega maale, Kablisse vanaema juurde. Ma tahtsin nii väga ise proovida leiva tegemist.
Õhtul vanaema juurde jõudes panime suurde taignakaussi juuretise hapnema. Hommikul sõtkusime taigna valmis ja panime kerkima. Mäletan, kui vanaisa, keda me papaks kutsusime, tõi hommikul suure sületäie puid ja küttis ahju, et me vanaema ehk mammaga saaksime õhtul leiba küpsetada. Neil oli väga huvitav ahi, mida tuli alati küpsetamise tarvis varem küdema panna. Kohe ahju pannes oleks sealt saanud süsimustad, ehk kõrbenud leivad. Õhtul täitis leivalõhn vanaema köögi.

Ja siis saabusid ema ja isa. Ema oma küpsetatud leib käes, nähes meie leibu, tegi imestunud näo ja kiitis oma ämma kui tubli ta ikka on. Meie hoidsime naeru tagasi, kuni mamma lõpuks ütles, et see su oma tütre küpsetatud. Emal võttis tükk aega ennem kui uskuma hakkas, et mina tõesti selle  küpsetasin. Peale seda tegin ka kodus leiba mõnda aega, siis aga jäi soiku. Sindist Pärnu elama kolinud, hakkasin uuesti leiba tegema. Võib olla aastakese regulaarselt, aga siis jäi jälle soiku. Nüüd olen tagasi Sindis ja rohkem kui aasta küpsetan ise leiba. 


See on veel seesama kauss, kus esimest korda leiba tegime.

Õhtul hapnema pandud juuretis ootab taignaks saamist.





Valmis kerkima minema


Ja valmis ta saigi.



Leiva retsepte on palju, usun et igaüks leiab oma. Mina hakkasin tegema katsetades ehk tunde järgi. Väga hea retsept on nami-namis, http://www.nami-nami.ee/retsept/1211/%C3%84rma_rukkileib_1