Üksi seiklema
Mõte üksi autoga seilema minna hirmutas natukene, tekitas ärevust või oli see hoopis põnevus. Olin pähe võtnud, et tahan 16 august minna Peipsi äärde sibulaid ostma ja ka mõned kalakonservid. Rääkisin mehele aga ta ei õelnud ühtegi sõna minu mõtte peale, neljapäeval küsisin uuesti kas ta tuleb kaasa või ei. 3tundi hiljem sain ka vastuse, äkki selg ja põlv ei pea vastu olla terve päeva autos ja veel kõndida ka. Juhuu, nii siis teatasin pidulikult, et lähen üksi ja kaheks päevaks. Reedel tundsin veidikene ärevust aga laupäeva hommikul rooli istudes oli väga hea tunne ja sõit võis alata. Kartsin kuidas omal selg ja põlved roolis vastu peavad ja kui palju pause ma pean tegema. Ainult üks paus tuli teha, pepu läbi kloppida, selga natukene nühkida ja sõit läks edasi. Mulle meeldib kogu Peipsi äär, naudin sibulateed, see on nii, nii armas, kõik need majad ja sibulamüüjad. Sel nädalavahetusel oli Peipsi toidu tänav, see tegi kogu sõidu põnevamaks ja pakkujad oli palju. Alustasin Varnjast ...
