Tuulte käes kõigun kui puu latv,
Teadmata kes ma olen ja mida ma tahan.
Tuul lükkab mind siia ja sinna,
nagu otsiksin koguaeg midagi.
Kes ma olen ja miks ma olen,
seda küsin ma endalt?
Teadmata vastust,
lasen end vabaks ja naudin elu.
Viimasel ajal olen mõelnud palju ja emotsioonid on olnud ühest äärmusest teise. Küsinud endalt kes ma olen? Milleks ma olen siia sündinud? Mis on minu eluülesanne? Mida ma tahan? Kuidas ma elada tahan? Vastuseid veel ei tea. Ainus mida ma tean on see, et nii ma enam jätkata ei taha.
Mingil hetkel mõistsin jälle, et elu on looming. Sina ise lood oma elu, mitte keegi teine. Oi kuidas tahaks vastu vaielda, et ema, isa on mind selliseks kasvatanud, mees on süüdi või koolis/ tööl kästakse. Aga tegelikult? Nüüd oled sa ju täiskasvanu ja sina ise teed otsuseid. Ema ei kasvata ju enam, eriti veel siis kui ta pilvelt alla vaatab. Töö olen ise valinud jne. Inimestele ja ka mulle vahest meeldib ohvrirollis olla, siis on ju nii lihtne, keegi teine on süüdi. Õnneks saan alati teha vigadeparanduse, lasta vanadest mõttemustritest lahti ja lasta elul endal mind üllatada.
Minu elu sõltub ainult minust endast, minu mõttetest, minu tegemistest, minu otsustest. Loon oma elu ise, nüüd ja praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar