Lumememm

Lume puudusel ei jää  lumememm veel tegemata. Natukene muna, suhkrut ja jahu. Siis veel koort, kohupiima, mustikaid ja mustsõstraid. Lõpuks katame veel martsipaniga ja valmis ta ongi. Ja jõulud võivad alata.

Tegus pühapäev.

 Ettevalmistused jõuludeks algasid. Hommikul enne poolt seitset läks keema sült.
Sült
2 kooti
2 seajalga
soola, pipart
3-4 küünt küüslauku
2 sibult ja üks kollane koorega sibul, värvi andmiseks.
3-4 loobrilehte
mõni tera vürtsi.
Sülti keedetakse alati tasaseltulel, et vedelik jääks selge. Koorega sibul või sibulad lisatakse kollase värvi andmiseks. Mina lisan ka alati rohkelt küüslauku aga seekord panin küüslauku vähem, sest ämm ei armasta selle maitsed. Kogused on alati umbes ehk tunde järgi. Hakkimine on natukene tüütu aga selle võib asendada hakklihamasinast läbi ajamisega, mulle isegi meeldib selline sült rohkem. Soovitan läbi ajada suure augulisest sõelast. Seekord siiski hakkisin.
                                         Sült keeb

Ja valmis ta saigi.

Samaaegselt panin keema ka verivorsti pudru jaoks kruubid.
Verivorstid
1 kg. odrakruupi
1-1,2 kg läbikasvanud seakõhtu
3 sibult
majoraani
musta pipart
soola
verd või verepulbrit
seasoolikaid
Kruubi keedan pehmeks. Pannil praen sealihakuubikud ja sibula, lisan soola ja pipra ja segasin lõpus sisse ka majoraani 2-3 sl täit. Lisasin liha ja sibula kruupidele, segasin ja maitsesin. Kasutsain verepulbrit, mis tuleb segada külma veega vahekorras 1:4 . Vere Lisan kruupidele läbi sõela, sest pulber kipub kergesti tükki minema. Verd läks umbes 0.7 liitrit või isegi vähem, puder ei tohi olla liiga vedel. Praadisin putru pannil, et saada teada kas maitsed on paigas ja kas verd on veel juurde vaja panna. Eelmisel aastal sai verd natukene palju, eks kogemused tulevad ikka läbi katsetuste.
Lehtri ja puupulga abiga toppisin pudru soolikatesse. Sidusin niidiga parajateks juppideks.
Suka nõelaga torkisin ennem keema minemist augu igasse vorsti juppi. Keetsin umbes 75- 85 kraadi juures 15-20 min. nii kaua kuni nõelaga auku torgetes oli verd.
                                       Puder ootab vere lisamist.

Valmis vorstid ootavad ahju minemist.

Kui sült veel  kees ja vorsti puder jahtus, oli paras aeg tegeleda pasteediga.
Pasteedi tegin, sea- ja loomamaksast.
Praadisin läbi kasvanud sealiha pannil, siis praadisin kergelt maksa, sibulad ja porgandid ja küüslaugu. Kõrbema ei tohi lasta, siis tuleb pasteedile kibe maitse juurde. Panin kõik potti, lisasin kuuma vett nii palju et oleks veega kaetud, ehk täpset maksa ja lihaga tasa. Lisasin terapipra ja loobrilehed ja vaikeselt podisema.
Kui kõik pehme, siis kõikläbi hakkliha masina, k.a. porgand, sibul, küüslauk, lisan ka killukese võid. Pasteedi paksuse timmin parajaks  keeduleemega. Vahest ei olegi võid pannud, olengi ainult leemega teinud. Maitsestan, pipra, suhkru,soola ja konjakiga.
                                 Pasteet podiseb.

Juuretisega sepik

Juba ammu olen tahtnud teha juuretisega saia aga tahtmiseks on see jäänudki. Oktoober 2013 aasta ilmus Oma Maitses juuretisega ciabatta õpetus. Siis ei õnnestunud juuretise tegemine ja nii ta soiku jäi aga tahtmine uuesti proovida aina kasvas. Paar nädalat tagasi otsisin retsepti välja ja läks tegemiseks.
Juuretis: umbes 1 dl. leiget vett segasin nisujahuga hapukoore taoliseks massiks, isegi natukene paksema hapukoore paksuseks ja sinna sisse pistsin õuna. Oma koduaia pesemata õuna, et püüda õuna pealt pärmiseeni. Kolmandal päeval juuretis juba kobrutas, võtsin õuna seest välja ja lisasin leige veega segatud jahu juurde ja nii iga päev toitsin oma juuretis vee ja jahuga. Viiendal päeval küpsetasin oma esimese ciabatta Oma Maitse retsepti järgi.
Juuretisega mõllasin edasi, ikka toites ja kasvatades teda. Siis tuli teine sai või sepik, millele unustasin soola lisamata.
Nüüd siis kolmas lapsekene, millega võin juba enam vähem rahule jääda.
Hommikul võtsin juuretist umbes 200ml. segasin sinna 250 ml leiget vett, lisasin suhkrut ja soola ja nisujahu, segasin umbes 30% hapukoore paksuseks ja jätsin kerkima. Lõunaks juba mullitas.
Kuna ma teen kõike umbes ja tunde järgi, siis koguseid ei oska panna. Mullitavale taignale segasin ja sõtkusin juurde jahude segu nii palju, et sain mõnusa pärmitaigna paksuse ja hakkas käte küljest juba lahti lööma. Ahh jaa, oliivõli panin ja ühe korraliku peotäie umbes 1- 1,5 dl. Ja siis kerkima, juuretisega taigen kerkib kauem umbes 3-4 tundi kindlasti. Pool aega lasen kausis kerkida ja pool aega pannil ja seda teen jälle tunde järgi.
 Jahusegu segan ise kokku, parasjagu sellest mis kapis leidub:nisujahu, rukkijahu, odrajahu, speltajahu, kaera- ja nisukliid ja peoga veel erinevaid seemneid.

I´m back ehk ma olen tagasi.

Juhuu, leidsin ülesse oma käsitöösoolika.Võtsin kätte ja hakkasin kuduma, ja, ja mina ja kuduma. Üllatav aga tõsi, mina kes ei ole kunagi armastanud kudumist. Mis sellest küll välja tuleb, näitab aeg aga mõte on teha kampsun.

 Kevadest saati ei tahtnud ma midagi teha, kuidagi tühi tunne oli. Aed ja põld röövisid ka oma aja ja ka igapäevane ämma külastamine ehk aitamine. Siin on suvine põld.

Suvel rõõmustas oma õite iluga roosipõõsas.

Nüüd on veel jäänud kapsad, porgandid ja peedid põllult koristada. Mõtlesin, et sellel nädala vahetusel teen põllu puhtaks aga üks põllumees ütles, et liiga vara, ju siis tuleb veel ootata. Siis jäävad veel jõhvikad korjata ja mõned koritustööd veel. Lehtede riisumiseni on veel aega.

Peale pooleteise aastast pausi alustasin uuesti jooga trennis käimist. Kartsin, et ei suuda ja ei jõua midagi teha aga oli hoopis vastupidi, sain päris hästi hakkama. 

Puhkus

Juba nädal aega olen puhkusel olnud, appi juba ongi nädal möödas. Mis ma siis teinud olen? Mitte midagi erilist. Isa toas sai remont tehtud ja seda ka enne puhkust, pisut raamatute tassimist ja natukene sättimist jäi puhkuse esimestesse päevadesse. Isa vanast toast sai raamatute tuba või siis kabinet või arvutituba. Oma töötoast sai diivan ja kapi viidud vanasse arvuti tuppa. Oma töötuppa sai tiritud isa vana riidekapi, kuhu Raivo tegi riiulid sisse. Tänud minu meesperele, kes tassisid neid raskeid mööblitükke ühest toas teisi ja veel trepis ülesse ka. Kui keegi mõtleb, et nüüd mul toad või elamine korras siis kaugel sellest.
Päevakava on olnud umbes selline, hommikul põllule rohima paar- kolm tunnikest, siis kasvuhoone ülevaadada, kas on vaja kasta või ei. Suvelilled kasta. Selleks ajaks on kell juba pool kaksteist ja rohimisest siiber.
Kuna ma päikese eriti ei kannata, siis lõuna veedan toas või sõidame linna, ämm vaja ülevaadata või poes vaja käia. Õhtupoole jälle paar tunnikest põllul rohimas, täpselt niikaua kui viitsin või kui kaua sääsed lasevad. Nii on möödunud minu puhkuse esimene nädal, v.a. üks päev.
Neljapäeval tegime omale täitsa vabapäeva, istusime autosse ja sõitsime Lätti ehk käisime Siguldas lõunat sõõmas ja Valmieras jäätist söömas.
Nädalake on veel puhkuse jäänud.
NB!  Kõik kes meile sel suvel külla tulevad ja öömaja soovivad peavad arvestama sellega, et neil tuleb ise hakkama saada ehk toateenindust ei pakuta. See tähendab seda, et süüa tuleb ise teha ja seltkonnadaami ka minust eriti ei ole. Hetkel on põld ja aed natukene ülepea kasvanud ja ma pühendun end sinna aga samas ma ei tõmba end ribadeks selle põllu ega ka maja pärast. Teen kõike mõnuga ja kui üleviskab siis jätan pooleni, teen pausi kus olen iseendaga nautides vaikust ja rahu.
Viimasel ajal soovin ma just vaikust ja rahu, iseendaga olemise aega.

Hoidiste hooaeg avatud

Facebookis ringles kuusevõrsesiirupi retsept ja see ajas mul proovimise isu peale. Võrsete korjamine läks kiiresti keetmine aga võttis aega. Esimese keetmise tegin 2 tundi aga suhkruga keetsin 1,5 tundi, kannatusest jäi pisut puudu. Maitses hästi, järgmisel aastal läheb kordamisele.

Kuusevõrsemoos ehk siirup

1,5 l kuusevörseid

1 kg suhkrut

1 spl vanillisuhkrut

2 l vett

Pese kuusevõrsed korralikult puhtaks, pane potti ja keeda tasasel (nõrgal) tulel 2-3 tundi. Siis tõsta võrsed välja ja pigista viimasedki mehud neist läbi söela välja. Siis lisa keeduvette suhkrud ja keeda veel paar tunnikest, kuni leem muutub tumepruuniks siirupiks. Pane purki.

Lisaks sai purki ka köharohusiirup

Köharohu siirupiks tuleks aga kuusevõrsed kihiti suhkruga purki laduda, kõvasti kokku suruda ja paariks nädalaks siis see purgitäis rahule jätta. Suhkru toimel eraldub võrsetest vedelik ning hiljem saab selle välja kurnata. Lastele köharohi ilma igasuguse keemiata ka kohe käepärast.

Niikaua kui siirup kees tegin kuusevõrsetega toorjuustu ja -võid.

Maitsevee tegemiseks sobivad võrsed väga hästi ja et talvel oleks ka maitevett või smuutit teha võib panna võrsed sügavkülma.
Kuusevõrsemesi pidi ka väga hea olema. 

Mõtted

Elu on ilus, samas nii õrn ja habras. Vahest tormiline ja siis jälle nii vaikne ja rahulik.

Elada tuleb hetkes, tunda rõõmu kõigest ja kõigist, olla tänulik nii heade asjade üle, kui ka valusate ja õpetlike kogemuste üle.

Märtsi viimastel päevadel lahkus minu kallis isa hingedekoju. Koju tulles oli väga kummaline vaikus, mõtlesin, et ta magab. Elutuppa jõudes sain aru mis oli juhtunud, siis sain ka aru miks see vaikus nii kummaline tundus. Ta oli väga kallis mulle ja armastasin väga teda. Samas teadsin , et tal on nüüd hea ja olen tänulik selle erilise ja kurva kogemuse eest.

Paar päeva peale matuseid saad teda, et poja pere kolib lahku, kurb aga vägisi ei saa kedagi kokku panna elama. Ja kallis poeg on jälle kodus. Mõtlesin, et miks ma ei ole saanud elada mehega kahekesi, alati olen elanud koos ämmade, äiade, emade, isadega. Nüüd kui lõpuks tuli see võimalus ja siis kolib poeg koju tagasi, ok ajutiselt aga ikkagi. Pean mõtlema mis õppetunni ma pean selgeks õppima.

Siis helistab notar ja räägib, et lisaks isa päranduse avamisele tuleb avada ka ema pärandus. No tore, see tähendab ju summa 2 korrutamist. Lisaks sellele olen veel peale matust tõbine, köha, nohu ja pisike palavik.

Kõige lõpuks suutsin eile veel kanga ketaslõikuriga omale näppu lõigata, nii et tuli minna õmblema.

Sain omale umbes 6 õmblust ja vist saan lisaks ka veel haigulehe.

Ikkagi olen ma õnnelik ja tänulik kõige selle eest, Me lihtsalt peame saama oma õppetunnid aga kas me ka nendest tundidest ka midagi õpime, vot see on iseasi. Ma loodan, et mulle on midagi selgemaks saanud. Võtan elu rahulikult ja mõnuga. Püüan nautida igat hetke, olla õnnelik ja armastada kõike ja kõiki.

Martsipani tort

Põhi:
5 muna
5 sl. suhkrut
5 sl. nisujahu
0,5 - 1 tl. küpsetuspulbrit.

Munavalged vahusta tugevaks vahuks, lõpupoole lisan mõne tera soola.
Munakollase vahusta kergelt suhkruga.
Sega alt ülesse tõstes munakollaste vaht valge vahu hulka ja lõpuks sega küpsetuspulbriga segatud jahu.
Jahtunud põhi lõika pooleks.

Vahele:
2,5 dl. taimsetvahukoort (mees ei kannata latkoosi, selle pärast selline valik)
1 pakk vaniljega kohupiima
pisut vett
mustsõstramoosi
külmutatud mustikaid.

Koor vahusta, taimsele koorele tuleb natukene lisada vett, teen seda silma järgi. Lisa kohupiim, kui on soovi siis ka moos aga moosi võib määrida ka otse tordipõhjale. Mina segan kõik kokku.
Määri segu tordi põhjale 1,5cm või rohkem, siis pane kreemi peale mustikad, suru mustikad natukene kreemi sisse ja pane peale veel natukene kreemi ja siis teine tordipõhi peale. Kreemi peaks jätkuma ka tordi peale ja külgetele määrimiseks, seda õhukese kihina. Vahele pandud mustikad ei tohi ääre vahelt välja paista, muidu rikun martsipanikatte ära.
Peale rullin martsipani katte ja kaunistan.

Jaanuari tegemised

Jaanuar ongi juba möödas, no küll läks ikka ruttu. Mis siis tehtud sai, teen lühikokkuvõte.
Heegeldasin 2 roosi ja õmblesin padja peale, ehk tegin 2 uut diivanipatja.

Siis võtsin kätte sukavardad ja kudusin omale sokid. Sokkide kudumine ja üldse kudumine on minu jaoks eneseületus. 2 nädalat võttis aega, aga valmis said. Eks ma õhtuti tunnikese kudusin. Seekord proovisin lihtsamat mustrit, siiamaani olen teinud ainult paar triipu ja käib küll. Samas, mida rohkem kood, seda kiiremini läheb edasi ja seda rohkem hakkab meeldima.
On vist nii meeldima hakanud, et tellisin kompl. ringvardaid ( 18tk.).

Vahepeal, kui kudumise isu ei olnud heegeldasin lilli. Mõtlesin teha roosivaipa,eks näis mis välja tuleb ja millal valmis saab. Vähemalt algus on tehtud.

Jaanuari kuu lõpetasin ühe eriti magusa suutäiega, sefiiritort. Ise ma eriti sefiiri ei armasta aga kallile kaasale meeldib sefiir väga. Läksin siis sefiiritordi koolitusele. Väga tore koolitus oli, lahe ja lõbus seltskond ja väga asjalik õpetaja oli. Pohlatare köök / Õnne Tikerpalu